Random

Kui talv tuli vaheaja viimastel päevadel, siis täna oli igatahes kevade esimene päev, sest

  • maa rohetas
  • veed vulisesid
  • päike paistis
  • väljas oli +6 kraadi
  • pesu kuivas õues nööril täitsa ära

Muidu pole muud, kui olen ikka lugenud. Jaanuarikuu skooriks 14 raamatut, sh ka lastekad, mida plika kõrvalt või rühmas lugenud. Asjalikumad siin:

raamatud_jaan

 

Read the rest of this entry

Raamat, mille peategelane on laps

Mika Keränen “Professor Must” (LVG 6., GR 39.)

must.jpg

Supilinna krimkadega olin tuttav juba enne “Supilinna salaseltsi” filmi. Raamatud on toredad, südamlikud, põnevad ja meie enda omad. Tartlasena on eriti põnev lugeda, sest kõik raamatus kirjeldatud kohad jooksevad pildina silme ees. Soovitan kogu sarja soojalt nii suurematele kui ka väiksematele detektiivijuttude austajatele!

Jojo Moyes “After You”

11. teema lugemise väljakutses: Raamat, mida loed originaalkeeles (v.a. eesti keeles)
4. teema Goodreadsi väljakutses: Raamat autorilt, kelle avastasid aastal 2015

25996406

Järg raamatule “Me Before You” (“Mina enne sind”). Ootasin raamatu lugemist väga, kuna esimene osa oli oma lähenemise poolest armastusromaanile väga värskendav. Järjes pidin kahjuks pettuma – kohati venis ja venis ja no minu jaoks olid KÕIK süžeepöörded täiesti etteaimatavad. Halb ei olnud, seda mitte, lihtsalt keskpärane. Samas oli ka tõsiselt toredaid kohti. Kel esimene osa loetud, soovitan ikka teise ka läbi lugeda.

Päeva huumorihetk

Pereliikmed nõuavad õhtusööki. Keegi ei viitsi teha. Kodus on keedetud riisi. Hurraa! – saab teha riisi-tomatipaprikasibulapläusti rooga. Kappasin keldrisse ja nõrkesin naerust.

20160116_174321

Nii tore, kui iseenda naljad naerma ajavad. Ma olin täiesti sellise pläusti olemasolu oma keldris unustanud. Ja soolasuse koha pealt – Tauno miskit juurde ei lisanud, ju siis oli piisavalt :D

Cormoran Strike 3

Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud 
Goodreadsi väljakutses: Raamat autorilt, kes kirjutab mitme nime all

Robert Galbraith “Career of Evil”

25735012
 
Minu vaieldamatult uus lemmiktegelane krimikirjanduses! Cormoran Strike ja Robin lihtsalt poevad naha alla; naerutavad, ajavad vihale, hämmastavad, panevad küsimusi esitama ja kohati pead vastu seina peksma.
Kolmas raamat sarjas on siiani minu arvates parim, seda just mitmetahulise ja väga heas rütmis kulgeva loo poolest. Meeldib, et on ruumi jäänud ka detailide kirjeldamiseks!
Pole ammu lugenud raamatut / sarja, kus lisaks ülihuvitavale juurdlusele on ka tegelaste enda lugu väga kaasahaarav. Loodan siiralt, et Cormoran jätkab oma tööd ka edaspidi!

Ilm

Tundub hea mõte hommikuse Tallinna rongi peale minna?

ilm

12 päeva puhkust.
Ei, päris hästi ju. Igast töökohast ei saa kogu pühadevahelist aega vabaks.

Sellegipoolest:
//giphy.com/embed/jucr1rgISaEGA

via GIPHY

Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud

945846_1025609104127564_7805363240086352752_n

Read the rest of this entry

2015: Make like the Beatles and let it be

Lobisesin sõpradega. Käisin lastega ujumas. Ostsin raamatuid. Sain kohvi voodisse. Koristasin kappe. Lugesin palju ja mõnuga ja igasugust kirjandust. Tegin eksameid. Laulsin ja mängisin folgilastega, siin ja seal linnas. Kirusin ilma. Kuulasin muusikat. Kohtasin vihmasajus sõpra. Magasin puntras koos lastega. Küpsetasin tervislikke pannkooke. Mängisin ukakat ja mädamuna ja muid vanu õuemänge. Lugesin ette. Sõin metsmaasikaid. Sõitsin rattaga, niisama ja asja pärast. Sorteerisin ja andsin ära hunniku riideid. Veetsin päeva pidžaamas. Sõitsin loendamatuid kilomeetreid rongiga. Sõin metsas mustikaid. Grillisin. Alusatsin uuel töökohal. Saatsin lapse kooli. Ja teise lapse lasteaeda. Käisin kirikus. Otsisin kadunud asju. Matsin kiisu. Põletasin küünlaid. Vaatasin laste säravaid silmi. Tõstsin toa ringi. Naersin nii, et luks tuli peale. Uisutasin. Sain uusi tuttavaid. Ujusin jões, järves ja meres. Olin kuri. Imetlesin lilli. Käisin metsas. Rõõmustasin viiuliõpilase edusammude üle. Unistasin palju. Süstisin kaasteelistesse armastust Ilmar Trulli luule vastu. Naersin selle üle, kuidas Islandil lasteaiamajandus käib. Värvisin värviraamatut. Kallistasin jõuluvanasid. Vaatasin lapsega mr Beani ja nostalgitsesin. Mängisin lauamänge. Kõndisin vihmas, nii et varbad lirtsusid. Meenutasin vanu aegu. Rõõmustasin mitme uue ilmakodaniku sünni üle. Laulsin. Õpetasin lapse malet mängima. Kandsin magavat last süles. Rõõmustasin. Võidutsesin. Pettusin. Tegin plaane. Nutsin. Käisin laste kontsertidel. Vaatsin akna taga laiuvat härmatisvalget imedemaad. Hüppasin rabalaukasse. Jooksin hingetuks. Vaatasin filme. Tegin pai. Olin tänulik. Lugesin raamatut millegi arvelt. Jätsin meilidele vastamata – ja vastasin mõne aja pärast siiski. Andsin alla. Ootasin. Naersin laste killuvabriku saavutusi. Käisin kinos – ja mitte ainult multikaid vaatamas. Kuulasin tule praksumist ahjus. Nutsin, sest NII HEA oli olla. Pühkisin tatiseid ninasid. Jätkasin mitmeid toredaid traditsioone. Vestlesin seitsmeaastasega kastraatidest. Lahendasin Maailma Suurimaid Probleeme ja vastasin Maailma Tähtsaimatele Küsimustele. Sain palju lilli. Magasin lõunaund. Kirjutasin ülemõistusekeerulisi exceli valemeid. Olin muusikaorgasmi ootuses (ja olen jätkuvalt ka uuel aastal!). Sain palju uusi ideid ja inspiratsiooni. Rõõmustasin, et uus paariline on nii vahva. Sain targemaks. Folkisin Viljandis. Istusin seisvas rongis ja olin hämmingus. Külastasin plaaniväliselt Võhma linna. Jäin ellu välipraktikal. Sõitsin öösel rattaga läbi vihma burksi ostma. Niitsin muru. Nautisin kuurortlinna võlusid. Vaatasin staadionil jalgpalli. Mässasin kooke teha. Närveerisin (salaja). Tegin ise näpuvärve. Kuulasin 20 7-aastasega rokki, metalit, kantrit ja klassikalist muusikat. Vaimustusin järjest enam Eva piltidest (siin: http://www.lumimari.com/). Käisin teatris, enamasti lasteetendusi vaatamas. Hoidsin hirmust hinge kinni. Läbisin Goodreadsi lugemise väljakutse. Tegin hoidiseid. Käisin turul. Mõtlesin, et kas lapsed tõesti ei saaks VIIS MINUTIT MITTE MIDAGI NÕUDA. Rõõmustasin, et lapsed on nii iseseisvad ja tublid. Kallistasin Taunot liiga vähe (saab parandada). Saatsin väiksema lapse üksi vanaema juurde “talvevaheajale”. Keerasin lugeril ninaga lehti. Tarbisin veel vähem meediat, kui eelmisel aastal. Koolitasin teisi ja lasin ennast koolitada. Vaatasin, kuidas Elva jotad töötavat neegrit vaatavad. Saatsin Tauno kooli. Võõrustasin “küla”lapsi. Pildistasin. Paigutasin 10 ruumi puid ära. Värvisin mööblit. Kaunistasin kodu. Külastasin sugulasi, hõimlasi ja muid loomi. Meisterdasin lastele kiige. Osalesin pealtvaatajana rahvaspordiüritustel. Toetasin lähedasi. Läbisin edukalt suprelogistika kursuse nr XxX. Aitasin teha Suurt Kunsti. Ütlesin, et armastan.

lugemisnimekiri

Lugemise väljakutset on ikka jäänud. Raamat nädalas on mõnel hetkel osutunud raskeks (eksamite aeg, eelmise raamatu pohmelli aeg), aga samas on väljakutse teinekord innustanud hoopis kiiresti uut raamatut kätte võtma.

Olen siiani lugenud nii halba kui head, nii klassikat kui ka kerget meelelahutust. Mõnest raamatust närisin tati ja tahtejõuga läbi, mõnu raamat üllatas positiivselt, mõni oli väga-väga hea. Kindlasti olen teadlikumalt lugemisvara otsinud ja seega sattunud raamatute otsa, mida ehk muidu lugenud ei olekski. Palju häid soovitusi olen saanud FB lugemise väljakutse grupist.

Lugeda on jäänud tänase seisuga veel

  1. Raamat, mida su ema armastab – pole aimugi veel, mida siia loen
  2. Raamat, mis on kirjutatud üle 100 aasta tagasi – Thomas Hardy “Tess of the D’Urbervilles” on pooleli, originaalkeeles
  3. Raamat, mille valisid kaane järgi – plaanis “We Were Liars”, mida jällegi soovitati, aga mille kaas on selline, et ostaks küll vist… No natukene ehk petukaup on, aga, noh…
  4. Raamat, mida pidid koolis lugema, aga ei lugenud – äkki loeks musketäre? Ma tegelikult polegi seda lugenud. Kooli oli sellele ilmselt ka mingi alternatiivne raamat, mida lugesin…
  5. Memuaarid – “Meie aasta Siberis” läheb vist loosi
  6. Raamat, mille loed läbi ühe päevaga – Justin Petrone “Minu Eesti 3” äkki?
  7. Raamat, mille pealkirjas on antonüümid – eks seda peab uurima hakkama, kui kunagi aeg kätte tuleb
  8. Raamat, mille tegevus toimub kusagil, kuhu sa alati minna oled tahtnud – neid raamatuid ilmselt leiab küll ja veel
  9. Triloogia – häis triloogiaid on palju, pigem on raskusi valimisega. Mõned triloogiad olen juba sel aastal lugenud ka, aga paigutanud muude punktide alla.
  10. Raamat, mille tegevus toimub tulevikus – ilmselt lihtne leida, kui ainult oskaks valida
  11. Raamat, mille pealkirjas on värv – olen tahtnud lugeda “Varastatud oranž jalgratas” ehkki see läheb ka punkti alla raamat, mille tegevus toimub sinu kodulinnas. Eks vaatab.
  12. Koomiks-romaan – häid on Eestis raske kätte saada. Miki-Hiir ju tegelikult ei loe…
  13. Raamat, mis sul on, kuid mida sa lugenud pole – “Neeljate” viimane osa näiteks ootab lugemist
  14. Raamat, mille tegevus toimub sinu kodulinnas – “Tartu rahutused” äkki?
  15. Raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal – pole ka veel õrna aimugi. “Pettsoni jõulud” olen muidu sel aastal lugenud, aga tahaks midagi tüüakamat.
  16. Näidend – no valikut on
  17. Keelatud raamat – tuleb uurida
  18. Raamat, mis on kirjutatud telesarja põhjal või millest tehti telesari – Wayward Pines triloogia. Või lugeda seda triloogia alla? Noh, küll leiab!
  19. Raamat, mida alustasid, kuid kunagi ei lõpetanud – on üks raamat, mis on pooleli jäänud küll. Hetkel ei tule nimi meelde.

18 raamatut + 1 pooleli veel minna. Nüüd on siit hea vaadata, mida edasi lugeda.

milleks see kiire…

Tundub, et esimene päev uuel töökohal (ja kokku siis kahel töökohal) mõjub päris produktiivselt. Lisaks tööpäevale ja teise töö (mis on vist ikka esimene töö) virtuaalsetele asjaajamistele vastasin ära kõigile vastamata jäänud mitte-nii-väga-kiire meilidele. Mida oli kogunenud juuni lõpust juba kenake hulk. Hea ja uhke tunne on, ausalt.

Muidu keedan ikka õunamoosi ja kodumajandan niisama. Ajaloo huvides peab mainima, et suvi on. Lõpuks.

Poja alustas täna lasteaias. Ongi suur. Päris äge.

Igati mõnus olla.

Koriluse aeg ja tikrimarmelaad

Mustikad – sügavkülmas.
Sõstramahl – aurutatud + sõstrad sügavkülmas.
Küüslaugunutid – marineeritud.
Tikrimarmelaad – valmis.

Uued raportid uute hoidiste valmimisel.

***

Sel aastal otsustasin teha tikritest hoopis marmelaadi. See käis nii:
1 kg tikrite kohta 750 gr suhkrut.

Korja, puhasta, pese tikrid. Lase tikrid läbi hakklihamasina (või pane blenderisse või kuidas iganes purustamine parim tundub). Tekkinud püreele sega juurde suhkur. Ja siis keeda. Min 45 minutit või kuni tundub, et hakkab juba tarretama (taldriku serva peale marmelaadi tõstes saab kontrollida, kas juba tarretab – aga anna paar minutit aega).
Noh, ja siis kuumalt purki, kaas peale ja mõnel vihmasel õhtul hea nom-nom teha.

selle suve lugu

Läbi saja seose sattus playlisti taas viimati üle kümne aasta kuulatud Oasis – Half the World Away. See kurikuulus B-side jooksis mul arvutis aastaid tagasi päris tihti. Toona sõnumile ei mõelnud, ma õppisin trumme mängima ja Oasis oli super bänd, kelle muusika meeldis ja kelle lugude trummipartiid olid nõnda lihtsad, et sai kergelt kuulmise järgi õppida.

Selle suve kontekstis aga siis.

I would like to leave this city
This old town don’t smell too pretty and
I can feel the warning signs running around my mind

[…]

Here I go, i’m still scratching around in the same old hole
My body feels young but my mind is very old

Selline tunne ongi sel suvel. Juuni läks üldse musta auku, ilma polnud ja tahtmist midagi ette võtta veel vähem. Nüüd aga kus lõpuks soojad käes on (Tartus on küll, minge @£}$@£} kui teil saartel või Edgargorodis pole), ei tahagi midagi. Kui külma tuult pole, siis lastele bassein õue, palja persega Tähtvere aias, see on lapsepõlv. Mõni unine auto paneb paar korda tunnis tänavast mööda. Aias istudes ja mõtlikult vaadates on ümberringi puud sellised, et mõtled, et kas see nüüd on mets või mis maalt RMK tuleb oma lõkkeasemeid ja kämpingukohti sättima. Paneb ühe tänavanurgale, tammepuude allee vahele, et “nojah, aga parameetrid olid sellised.”

No I don’t feel down

Aga veider tunne on siiski. Linn lämmatab, kuigi tegelikult eriti linnas ju ei olegi, linn käib kuskil all, kõrval, meie siin pursuid istume mäe otsas ja käime selkust õlut ja veini toomas, kui muu maailm liiga tülgastavaks muutub. Rattaga sõites on tuul juustes ja perse kange, aga Vikerkaare tänava lõigu (70 meetrit?) teetööd kestavad juba varsti kuu aega. Eks see raske on, kui ainult suvel saab tööd teha. Paneb kohe jooma. Nii ei saagi töö tehtud. Arusaadav. Poisid jäävad poisteks. Aga tänaval parkivad veokid häirivad küll. Eriti rattaga sõites, noh, taga tõmbleb ka mingi auto, et kuradi rattamees, ja vastassuunas tuleb ka teine linnamaastur et yoyoyo minu tee lolololo. Aga Tartu autojuhid on nunnud enamasti, lasevad sul takistusest mööduda ja siis alles panevad mööda, mitte ei litsu kilukarpi. Isegi keskmist sõrme pole tulnud. Ma ise olen ka lahke olnud sel suvel, pole ka ise andnud.

Jäin nüüd heietama, aga jah,

I would like to leave this city

tunne on peal vaat et iga sekund, kui parajasti ei tegele kas a) promilli suurendamisega; või b) liha kärsatamisega (miskid nooblid kutsuvad seda grillimiseks, ei ole veel ära õppinud). Ärkasin täna, päev pärast sünnipäeva, täie õigusega ühe mõnusa olemisega, mida ei oskagi täpselt paigutada, pohmakas mitte, samas purjus samuti mitte, selline kahe vahel kõikumine, allarid jalas vaatasin aknast õue värskelt lõigatud hekki ja mõtlesin, et sellises maailmas võib täitsa elada. Aga mis olemine või elamine see on, mida suudad ainult vedeldatud verega ja kõrge vererõhuga pealt vaadata? Eks tuleb olla.

Iga hetk, kui käsi on pudelist eemal või muid pakilisi toimetusi pole käsil, siis on tunne, et tuleks midagi teha. Suvi, eks. Kuigi sai oldud juba. Haapsalus kaks ja pool ägedat päeva. Seal oli sellel suvel esimene kord, et hei, siin ma võiks olla küll. Tõsi, õhtul sai end sugulaste ja hõimlastega paduoinaks joodud, aga päevad olid täis vanalinna ja mereäärt. Seda Tartus ei saa. Sellist mõnusat soolast meretuult ja rõõmsaid inimesi. See ei ole nagu Pärnu, kus kõik on ilgelt närvis, sest ei saa nüüd ja kohe täis juua ja nüüd ja kohe jäätist ja oh my god kuskil on rand ja üldse, närvilised inimesed üle Eesti ja jommi täis turistid tulevad end välja elama, et ma olen nüüd KOHAL, HEAR  MY VOICE. Haapsalu ei ole selline. Ta on äge, tal on iseloomu, tal on pohhui. Tulge või ärge tulge, ma olen olemas. Kohvikud on rahvast täis, ma ei pea isegi reklaamima. Kes teab, see tuleb. Kes tahab, see saab. Ma ei räägi sulle oma traagilisest minevikust ja ei osta boonuspunkte selle pealt, kelle maja seal kuskil on, keda küüditati ja kes NSVL võimude poolt tanki pandi. Ma lihtsalt istun siin Läänemaal, päikeseprillid peas, vaatan, kuidas pilved üle taeva kihutavad ja tulge või mitte, me oleme siin edasi.

See oli äge. Järgmine äge hetk oli Balti Jaamas. Kui astusin Tallinn-Tartu rongist välja, et suitsu kimuda. See kena vaade Toompeale. Stenbocki maja. Eesti lipud igal pool. Aga siis ma vaatasin jaamahoone poole, kus pritsis vastu “TALLINN” ja ma mõtlesin, et on vähe kordi elus, kus ma olen end nii õnnelikuna tundnud, et ma nüüd siit lahkun. Tallinnas lihtsalt on midagi, mis paneb seda kooslust tervikuna täiesti eelarvamustega täidetult mitteseedima. Kõigil on kiire, sest see “linn” (mis on tegelikult asumite kogum, mitte mingi linn) on nii hajali, et ühest otsast teise läheb autoga pool tundi ja ühistranspordiga tund. Kõik on seetõttu närvis. Vöötrada on nagu 50/50 duck hunt game, et kas peatub või ei peatu. Taksojuht seletab sulle, miks NATO on paha. Kui trollil sarved maha tulevad, on üldse terve päev poolel linnal p******s. Milleks.

Ja no ega ma oma rantiga tahtsingi siia jõuda, et ega Tartu väga palju parem pole suvel. Igal jõudehetkel kripeldab tunne, et miks ma siin olen. Ja mida ma siin teen. Ja mis homme saab, kuigi see ei huvita eriti, põhiline mure on see, mis täna õhtul saab. Kogu aeg peaks midagi saama. Eesti suvi saabus ju. Pluss 20, varbad paljaks, kroksid jalga, selline mees ma õnneks pole, et särk maha, see on ikkagi perversne üsna kui mehed oma karvu võrdlevad. Olgu siis võrdõiguslik, et naised ka. Veel nii pole. Kui naised teevad, teen ma ka, enne mitte. Naabrimees on õnneks minuga sama meelt ja oma aia peal ma mingit karvast karu muru niitmas nägema ei pea. See on pluss küll.

Ma nüüd ei teagi, mida ma tegelikult öelda tahtsin või kuidas seda sõnadesse panna. Et nagu linnast, kuigi see pole päris linn, saab paljuks ja kui maale minna, siis sellest saab väheks. Ma vist olen eestlane?

Maasikaaruanne

Viimased mullused maasikad kolisid täna hommikul smuuti sisse ja oligi põhus kohe turule minna, et sügavkülm vastu ei koliseks. Kahe käblikuga turul käia on muidugi omaette ettevõtmine, aga 2 kg värsket kartulit (kilo 1,5 eurot), ca 300 gr herneid (kilo 8 eurot) ja 8 kg maasikaid (kilo 2,5 eurot) koju vedasime.

Pärast seda, kui kõik olid endid maasikaks ja herneks söönud, sain ikka midagi külma ka. Tordimaasikad (sest meie pere sünnipäevadeks tehakse alati maasika-kohupiimatorti) on nüüd olemas, 12 väikest karpi toormoosi ka.

Peab veel turule minema.

ka Elvas on elu

Leidsime, et suvaline teisipäev on hea päev võtta lapsed ja minna Elva külje alla metsaradadele müttama. Teisipäevane töömaht oli ette ära tehtud, 21. sajandi inimestena töövahendid metsas kaasas, hotspoti saab ka kännu peal teha, kuusikus levib 4G. Mõeldud, tehtud.

Rong paneb Tartust nagu kuul natuke üle 20 minuti, et ei saa arugi, kui juba Elva. Tekibki selline tunne, et kui see rong nüüd käiks 10 korda päevas, siis selles Tartu eeslinnas poleks vigagi. Bussiga on ju lugu nukker, enne tuleb Tartu maakonnale tiir peale teha ja siis a’la Peipsi alla ka lasta, enne kui piisavalt on alevikke solgutatud ja liini tasuvus tagatud.

Aga mitte sellest. Igatahes siis, natuke enne kella 11 olime meie Elva rongijaamas ja esimene käik oli loomulikult poodi, sest kes siis viitsib hommikul Tartus poes käia ja söögikraami kaasa vedada, kui on võimalus Elva eksootiliste lettidega tutvuda. Rongijaamast ongi mingi A&O või mistaiganeson minuti kaugusel.

Seadsime in corpore sammud sinnapoole ja vot siis ma nägin seda, millest need kommenteerijad Delfis pasundavad, et külapoed on kõik jotasid täis. Sedavõrd hull lugu siiski polnud, tegu oli vaid kolme keskealise meesterahva ja ühe naisterahvaga, kelle puhul oli raske hoomata, kas muidu mittemidagiütlev figuur ent kopsakas kõht tähendab kõva õllesõprust või järelkasvu. Kaheliitrine balloon oli tal sellegipoolest mõistagi käes ja sealt ta…. ei joonud.

Mitte keegi neist ei joonud. Neljakesi istusid ja vahtisid. Ma esmalt mõtlesin, et nad on kell 11 juba oma tunniajase vabadusepuhanguga end nii umbe tõmmanud, et klaasistunud pilk ei jaksa enam topeltbockile fookust tekitada. Aga siis ma kõigepealt kuulsin, kui nägin. Keegi mees oli poe ees mootorsaega puu otsas. No okei, eks ikka on tore vaadata, kuidas inimesed tööd teevad. Ja siis ma vaatasin ka selles suunas, mille poole nemad vaatasid justkui näeksid esimest korda…. mustanahalist meest neidsamu kukkuvaid oksi kokku riisumas ja treileri peale laadimas.

Ma ei tea täpselt, kas eesti keeles või üldse maailma keeltes on piisavalt häid omadussõnu, et nende elukunstnike pilke kirjeldada, kui nad seda (kuidas suurvene šovinistid Aafrika mandrilt pärit meeste kohta ütlesidki?) hästipäevitunud härrat tööd rügamas nägid. Üks tubli maatõugu meesterahvas tõstis korraks oma 2L ballooni, aga tähelepanu oli nii hajunud, et mingi nukker nire läks mööda põske alla ja leidis habemetüükas peidukoha.

Käisime poes ära, oma viis minutit. Tagasi tulles polnud mitte midagi muutunud. Must mees tassis oksi. Valged mehed ja naine istusid, näod… äraootavad, hämmastusest (või ka millestki muust) punsunud, poolavatud suudes võis puuduvaid hambaid lugeda.

See mets ja muu värk pärast oli nagu oli, päeva nael oli juba ammu ära olnud.

paus, pealesunnitud

Mõnikord on vaja pausi. Mõniord on vaja mõelda, et see ammuplaneeritud tegevus ei ole tegelikult nii eluliselt oluline, et seda veel natukene edasi lükata ei saaks. Eriti, kui on asju, mis nõuavad tegutsemist nüüd ja praegu.

Mimm on Tallinnas, vanaema juures “maal”. Põnn nõuab küll tähelepanu, aga teha ju saab… On tehtud ka omajagu. Eilne suuuuuuur eksam, näites, milleks valmistumine võttis suurema osa eelmise selle eelmise ja selle nädala ressurssidest. Igasugustest ressurssidest. Ja välipraktika, mille jaoks on teha vaja vähemalt 3 erinevate suuuuuurt tööd ja asjad pakkida ja… Ühesõnaga – kogu aeg tegutsen, aga ikka kripeldavad kuklas need asjad, mida veel oleks vaja teha. No eks siis pärast jaani teen, kui metsast koju saanud ja plika “maalt” koju toonud.

Aga kripeldab, noh. Olen loll, jah.

Ja emotsionaalselt täiesti läbi.

First world problems

“Ma ei saa seda õuna süüa, see on liiga mahlane!” – ja ulatan oma näritud õunapooliku galantselt abikaasa suunas. (Kes sõi selle ära ka.)

Ükspäev oli see probleem, et kätele tehti parafiinihooldust, paksud kindad olid käes ja ma pidin lugeril ninaga lehti keerama.

No kuhu me niimoodi jõuame!

Tallinn

Tallinnasse. Bussiga. Jäle.
Tuterdasin nagu kevadine vasikas,  jalad all värisemas, bussi pealt trammi peale. Miks rongis kunagi jalad nii ära ei väsi? Lux express my ass.
Ja siis istusin trammis nagu välismaal.
Ma nimelt Tallinnas käies väga tihti kesklinna ei satu. Kummaline oli.
Kell oli 15.17. Kõik kiirustasid. Keegi ei vaadanud silma. Keegi ei naeratanud. Igal pool midagi plinkis või kargas näkku. Kõik rääkisid vene keeles.
Aga võibolla olid eestlased lihtsalt vait.
Sõitsin korraks tööle. Olin korraga omas elemendis. Hea.
Pärast jalutasin läbi Balti jaama vanalinna koolitust tegema. Kui rongid silmapiirile ilmusid, siis hüüatasin kõva häälega: “Tere, sõbrakesed!”
Jajah, rääkisin rongidega.
Koolitus oli tore, õppijatel silmad särasid. Minul vist ka. Aega jäi puudu, nagu ikka.
Mul on tore töö.
Mängin laste ja lapsemeelsetega.
Pole hullu, et vahepeal Tallinnas.
Õhtul saab rongiga koju sõita.
Elu on täis rõõmu.

Sotsiaalne paaria

Twitterit ei kasuta.
Instagrami ei kasuta.
Foursquare’i ei kasuta.
Misiganesneedmuudpopidkohad olidki – ei kasuta.
Facebook on. Arvutis. Telefonis ei ole. FB messengeri ka telefonis pole. Kuigi telefon on täitsa nutikas.
Skype on ka. Arvutis jällegi.
Pinterestiga olen ka liitunud. Hea kiirelt mõni tore idee ära märkida. Arvutis ainult.
Telefonis on WhatsApp, aga seda kasutavad õnneks nii vähesed, et ongi meil Taunoga omavaheliste sõnumite vahetamise privaatkoht põhimõtteliselt.

10931102_699322616854268_3404047625900159448_n

Mis must küll nii saab? Mõnikord olen lausa päev otsa “kättesaamatu”. Kesse tänapäeval ikka helistab või tavalisi sõnumeid või isegi meile saadab! Helistamine nõuab ju oma mõtete selget väljendamist, SMS on selgelt nii eelmine sajand ja meil on töö jaoks. Juu.

Alateadvus

Hakkasin täna üht koolitust ette valmistades otsima rongiaegu. Noh, et äkki saab veel kell 19.30 Tallinna vanalinnas lõpetades mõne Tartu rongi kinni püüda.
Avasin uue saki, mõtted koolitusel, ja kirjutasin: www.edel.ee
Siis jäin vaatama, et midagi on nagu väga valesti. Päris tükk aega läks enne, kui sain aru, mis viga on.
Aasta tagasi oleks selline eksimus veel normaalne tundunud.

Rahu endaga

Pea terve tänase päeva olen püüdnud ühte pundart lahti harutada. Seotud eelkõige ajaga ja selle planeerimisega. Või siis pigem uue (ajutise) kohustuse mahutamisega olemasolevate vahele nii, et see saaks kahe nädala jooksul tehtud. Aga teha tuleb iga päev.
Tundub ilmvõimatu.
Lõpuks töötasin välja kuupäevad, mil kõige tõenäolisemalt oma graafikut painutada saakisn ja nüüd ootan vastust, kas need kuupäevad ka teisele seotud osapoolele sobiks.

Hetkel on rahu.

Paanikaks on põhjust nii siis, kui mu pakutud kuupäevad kinnitatatkse (nii juba ruttu-varsti on need käes!), kui ka siis, kui ei kinnitata ja pean hakkama uusi otsima.

Aga elu on nii ilus. Vaatamata pisiasjadele, mis hetkel nii ilusad ei tundu, aga mida annab ilusaks ümber mõelda. :)

prioriteedid

Ema juures Tallinnas.
Postkastis oli Hello erinumber. Hakkasin seda lehitsema. Tuli Tauno. Hakkas mind suudlema. Suudlesime ja suudlesime ja…
“Kuule, ma ei saa niimoodi seltskonnakroonikat lugeda, kui ma sind musitama pean!”
Pärast hetkelist mõttepausi – ja suudluse jätkamist – hakkas endal ka naljakas.

Lugemist aastasse 2015

Mul on pidevalt häda, et mida nüüd siis jälle lugema hakata. Tikri juurest varastasin sellise idee. Vaatab, kas viitsib.

Uue aasta lubadused või nii

Kui järgi mõelda, siis ju päris head lubadused, mida anda. Varastasin need häbitult sellelt leheküljelt. Ja kohe homme hakkan pihta!

Uuel aastal ma:

  • pidutsen nagu kääbik
  • näen välja nagu haldjas
  • joon nagu päkapikk
  • kaklen võitlen nagu inimene
  • suitsetan nagu võlur
  • olen rikas nagu draakon

Väga mõnusat, mugavat, üllatusterohket, ahhetamapanevat, rahuldustpakkuvat ja närvekõditavat uut aastat teile kõigile!

Aastal 2014 ma:

Naersin pisarateni. Alustasin uue tööga. Kaitsesin seminaritöö. Kelgutasin. Kirjutasin akadeemilisi tekste. Nuusutasin lilli. Uisutasin. Koolitasin. Koolitusin. Ujusin järves, meres ja basseinis. Kallistasin loendamatuid kordi päevas lapsi. Reisisin Eestis. Unistasin palju ja suurelt. Käisin Viljandi pärimusmuusika festivalil. Sõin nii palju arbuusi, et kõrvus juba mahl loksus. Sõitsin tuhandeid kilomeetreid rongiga. Viisin suurema lapse muusikakooli. Kõndisin hästi palju. Tegin pisema lapsega Haldjaperes kunsti. Sõitsin rattaga üksi ja kambaga. Tegin rohkem hoidiseid kui kunagi varem. Imestasin, ahhetasin, uudistasin, sain targemaks. Avastasin Tartu Ülikooli muuseumi. Mõtlesin palju plika koolimineku peale. Tundsin, kui hea on muusikat kuulata uuest korralikust pleierist. Tegin kingitusi ja üllatusi. Karjusin endal hääle kähedaks, suuret õnnest. Taasavastasin vanu tuttavaid. Nutsin lasteaia jõulupeol. Sain üllatatud. Tegin aias lõket. Sain rekordarvu musisid. Olin maruvihane, metsik ja tige. Sain inspiratsioonipuhanguid, korduvalt. Pabistasin. Istusin uhkelt tütrekese muusikakooli jõulukontsertidel. Ostsin endale spordijalanõud. Lugesin mõnuga ja täiesti häbitult kerget kirjandust. Käisin jooksmas, vabatahtlikult. Sõin palju jäätist. Andsin hoogu. Vaatasin liigaliigaliigapalju intenetti sisse. Kahanesin. Sõin aprillikuus metsmaasikaid. Magasin kaisus, neljakesi. Armastasin nii palju, et tahtsin õnnest lõhki minna. Koristasin kappe. Istusin ja jutustasin poole ööni. Taaskasutasin. Kuulasin, kuidas magajad hingavad. Mängisin päkapikku. Käisin maamessil. Katsetasin, kuidas on toortoitlase elu. Vaatasin jalgpalli. Külastasin sugulasi ja hõimlasi. Hakkasin Norwexi konsultandiks. Käisin kinos multikaid vaatamas ja teatris lastekaid vaatamas, mõne erandiga. Ehitasin jalanõuderiiuli. Pidasin oktoobris eetrivaikust blogirindel. Korraldasin logistilisi väikeimesid. Küpsetasin kooke. Pühkisin tatiseid ninasid. Aitasin läbi viia rahvusvahelist uuringut. Avastasin uut muusikat nii kodu- kui ka välismaalt. Sõitsin rongiga jõulusalmi eest. Lugesin lastele ette. Mängisin lauamänge. Harjutasin viiulit, ise ja koos plikaga. Vaimustusin ilust, mida teised teevad. Kaunistasin piparkooke. Ehitasin kõikvõimalikest vahenditest kõikvõimalikke asju. Töötasin natukene lasteaias. Veetsin Grethega loendamatuid kvaliteettunde koolitööd tehes ja muidu ka. Pidasin pannkoogihommikuid. Soetasin suuuuuuuure sügavkülmiku. Olin paljude asjade ja heategude eest südamest tänulik. Vaatasin, kuidas kahe kuueaastase sõprus kasvab ja areneb. Kuulasin, kuidas väike, kaheaastane, inimene järjest pikemaid ja keerulisemaid mõttekäike arendab. Kõditasin Taunot. Pidasin nagu kord ja kohus paastumaarjapäeva. Mängisin ja mürasin isiklike ja folgilastega. Olin tõsine firmaomanik. Igatsesin neid, keda pole kaua näinud. Olin õnnelik. Mõtlesin süngeid mõtteid. Olin rahul, et mul on üks mees, kes püüab olla hea mees. Elasin kaasa sõprade tegemistele. Püüdsin iga päev olla hea ema. Sain võrrelda Tallinna Lastehaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku ravi-, olme- ja elutingimusi. Karjusin laste peale. Nautisin südaöist siidrit. Magasin sisse. Kahetsesin, et ei suutnud alati enesevalitsust säilitada. Plaanisin elukohavahetust. Ültesin oma neljale kõige kallimale “ma armastan sind”. Ootasin koolivaheaegu. Nautisin vihma. Olin hea. Rõõmustasin nii palju Saksamaa maailmameistritiitli üle, et piinlik kohe. Ei murdnud ühtegi uusaastalubadust. Kirjutasin hästi palju laste blogisse. Ärkasin hommikul üksinda. Kaotasin helkuri. Hulkusin vanalinnas. Vaatasin tulle. Tarbisin järjest vähem meediat. Itsitasin. Mõtlesin välja loendamatuid jutukesi. Leiutasin. Kiirreageerisin. Saatsin Kersti Eestist ära. Koostasin pere-eelarvet. Plaanisin remonti. Vahetasin teistega riideid. Võtsin asju vabalt. Käisin metsas. Joonistasin voodilinadele. Tegin häid ja halbu otsuseid. Sõin hilisõhtul poolsalaja magusat. Püüdsin lolli järjekindlusega kaoses korda luua. Leidsin igas päevas vähemalt ühe asja, mis mind õnnelikuks tegi.

üleannetu

1499676_10153044931063132_4777231740022036869_n

Tasuta lõunad

Eelmisest postitusest tekkis ootamatult terav arutelu FB sõnumividinas. Teemaks ei olnud mitte eelkooli plussid, miinused ja muidu vajalikkus ega ka koolieelikute koormus ega tegelikult üldse miski kooli / eelkooli / huvitegevustega seotu. Teemaks oli hoopis see, et kuidas ma küll võin selline snoob olla, et kirjutan, kuidas osad pered lastega kusagil ei käi.

Oot, ma loen korra oma eelmise postituse üle.

Mhmh, olen süüdi, tõesti kirjutan, et on erinevaid peresid. Tuleb välja, et see teeb mind snoobiks. Probleem tekkis tegelikult arutlusest, et kuhu lastega üldse minna; et kõik on kallis ning paljudel peredel ei olegi võimalust oma lastega kuhugi minna, sest iga liigutuse eest peab maksma. Jah, tõesõna, olen nõus, on kalleid kohti küll. Juba koolieelikuga näiteks AHHAA-sse minnes pean maksma sooduspileti eest 9 eurot, täispilet oleks 12 eurot. Ja kui lapsed enam koolieelikud ei ole, siis läheb eriti nukraks. Tõsi. Samas – kes keelab otsida väiksema tasuga või suisa tasuta tegevusi / kohti?

Ise käisin täna kahe lapsega Tartu Ülikooli muuseumis Hullu teadlase eksperimendihommikul. Täiesti tasuta. No okei, mul on privileeg olla TÜ üliõpilane; muidu on hinnad 4 ja 2 eurot; kuni 8-aastased tasuta, aga selle pileti eest saab lisaks eksperimendihommikule külastada tervet muuseumi. Botaanikaaed pole siiani ringikolistamise eest raha küsinud ja kasvuhoonesse sisse pääseb 1-3 euroga. Ülikooli aulas on tihtipeale tasuta kontserte. Matkarajad Tartu ümber on tasuta. Postimuuseum on tasuta. ERM-i näitusemajas on iga kuu viimasel reedel tasuta sissepääs. Tartu tähetorn korraldab septembrist maini iga kuu avalikke tasuta vaatlusõhtuid, kus taevakehi saab vaadelda tähetorni suure peateleskoobiga. Linnaraamatukogus on tasuta muinasjutuhommikud ja muud sündmused.
Ja need olid esimesed kohad mis kohe, ilma otsimata meelde tulid.

Asi on viitsimises lastega / perega koos kusagil käia, mitte alati rahas.

eelkoolist ja koolist ja koolieelikute koormusest

Tikker tõstis eelmise postituse kommentaarides õhku küsimuse eelkooli kohta. Noh, et kõik käivad ja tema plika ei käi ja kas ta on nüüd vastutustundetu lapsevanem.

Ei ole, on minu arvamus.

Nojah, selle eelkooliga on tegelikult kahte moodi. Üldiselt leian ma, et eelkooli pole lasteaias (koolieelikute rühmas) käivale lapsele vaja, kuna koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava katab tegelikult kõik, mida üks koolieelik enne kooli teadma peaks ja eelkoolides sellest oluliselt rohkem ei õpetata (no ma eliitkoolide eelkoolidest siinkohal rääkida ei tea muidugi). Kui laps käib liitrühmas (lapsed vanuses 2-7) või on “vahepealne”, st ei käi veel koolieelikute rühmas, aga sügiseks saab koolivanus täis ja plaan laps kooli panna, siis tasub rühmaõpetajaga arutada, kas, kuidas ja kui palju nad jõuavad konkreetse lapsega kooliks valmistuda. Koolieelikute rühmas käib enamasti üsna tihe õppetöö, sh harjutatakse ka lugemist, mida lasteaias tegelikult üldse selgeks õppima ei pea. Lugemisest tähtsamad on tegelikult igasugused õppetöö valdkonna “mina ja keskkond” alla mahtuvad tegevused-arutelud. Just arutlemine ja teiste arvamuse kuulamine on väga olulised. Sotsiaalsete oskuste arengust ma parem siinkohal rääkima ei hakka, muidu jäängi rääkima.
Eelkoolis võib laps muidugi käia – kui ta ise soovib ja lapsevanemale tundub, et paigalistumise kogemust võiks harjutada ja siis muidugi veel eriti, kui laps läheb samasse kooli õppima. Aga otseselt vajalik eelkool enamasti lasteaialapsele ei ole.

Kodustele lastele oleks eelkool kasulik just siis, kui nendega kodus pole oskusi / aega tegeleda ja / või kui laps eriti kollektiivis ei viibi. On peresid, kus laps viibib päeval hoidjaga (ka vanaemad, tuttavad jne) ning tegelikult midagi suurt ei õpigi. On peresid, kus lastega tegeletakse piisavalt. On peresid, kes lastega eriti kusagil ei käi. On peresid, kes käivad lastega teatris, kontsertidel, kinos, muuseumites, avastuskeskustes (käed-külge stiilis, nt Energia avastuskeskus Tallinnas, AHHAA Tartus) ja mujal avastamisrõõmu pakkuvates kohtades. On peresid, kes lastega küll igalpool käivad, aga kunagi midagi ei seleta. On peresid, kes lähevad lapsega nt botaanikaaeda ja istvad pool tundi ühe huvipakkuva palmipuu all, vaadeldes ja arutledes ja vastates laste küsimustele. On peresid, kus lapsi hoiab telekas. On peresid… noh, point vist selge selle aja peale.

Eelkool annab kodustele lastele kollektiivi kogemuse, grupis töötamise kogemuse, paigal istumise ja keskendumise kogemuse ja tihtipeale ka akadeemilisi oskusi ja teadmisi, mida koolis alustades kindlasti vaja on. Kui laps on nupukas, siis saab ta akadeemiliste oskustega koolis ka niisama järje peale, samas sotsiaalseid oskusi õpitakse kõige paremini eakaaslaste grupis ja kui laps varem kollektiivi kogemust ei oma, võib koolis just selle poole pealt raskeks minna. Kooliga alustamine on niigi lapsele piisav stress ja kui puuduvad ka eakohased sotsiaalsed oskused, suurendab see stressi veelgi. Siit võivad tulla ka erinevad äärmuslikud rollid grupis: tõrjutu, kiusaja, nohik (loe: vaiksekene, kes üksi nurgas nohistab).

Meie laps läks sel sügisel eelkooli ainult ühel põhjusel: tahaksime teda just sellesse kooli panna. Valitud kool on meie kodule kõige lähemal (ja kodulähedus ON algklassides väga oluline), kuid kuna see on erakool, kuhu eelisjärjekorras saavad sisse sama asutuse lasteaias käinud lapsed, seejärel lapsed, kelle õed-vennad juba samas koolis käivad ning ülejäänud lapsed vastuvõtukatsetega (millest tähtsaim osa on vestlus perega), siis loodame, et eelkoolis käimine annab talle kasvõi väikese eelise. Samas, kui tüdruk oleks ise eelkoolis käimise vastu, siis ma väevõimuga teda sinna ei tassiks, eelis või mitte. Plika läheb aga kaks korda nädalas suurima rõõmuga kooli. Boonuseks on see, et mitu last, kes samas eelkoolis käivad, on muusikakoolis ka samas solfedžorühmas, nii et uued sõprussidemed arenevad mühinal.

Ahah, muusikakoolist ka. Nojah, juhtus nii, neiu tahtis viiulit õppida ja sai muusikakooli eelklassi sisse. Nüüd ongi koormus õige suur – 4 päeva nädalas peab teda vedama sinna-tänna kooli. Kompenseerime seda lühikeste lasteaiapäevadega (9-13) ja neljapäevad on täiesti lasteaiavabad. Vajadusel saame läbi rääkida ka muude vabade päevade osas. Sel nädalal näiteks käis ta ainult 2 päeva lasteaias; see-eest käisime eile ujumas, homme lähme kinno, laupäeval külastame hullu teadlast ja pühapäevaks nõuti Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivali lõppkontserdile minekut. Ega igavuse üle kurta ei saa.

Kaitstud: Logistika, enda tarbeks.

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Juuksekuivatusturban FTW

Tellisin septembris endale mitme sõbra-tuttava poolt taevani kiidetud Norwexi juuksekuivatusturbani ja nüüd võin ka oma kogemusest väita, et tegemist on SUU-RE-PÄ-RA-SE tootega. Lihtne pähe panna, kinnitub kindlalt ega kuku peast ära, nagu rätikutega tihti juhtub. Materjal imeb üleliigse vee juustest kiirelt enda sisse. Täna kasutasin esimest korda turbanit nii, et tütre peast läks 30 minutiks kuivama ja siis niiskena mulle pähe ja ikka töötas imeliselt.

Üks tutvustav video siia juurde: https://www.youtube.com/watch?v=1w5jB7RIAQ0

Tahtsin lihtsalt rõõmu jagada.

Norwexi tooteid, ka seda va juukseturbanit saab minu kaudu tellida. kessu at era.ee

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.